Aasta teine kuu ehk veebruar oli päris keeruline. Keegi ütles kunagi, et „teine“ ongi alati kõige raskem: teine päev pärast raske uudise kuulmist, teine päev pärast operatsiooni, teine päev pärast pingutavat trenni jne. Olen seda palju kogenud ja nüüd oli siis minu aasta eesmärgi teine kuu!

Olen siiski viimaste aastatega õppinud ennast kiitma. Ma ei vaata ainult seda, mis läks halvasti või jäi tegemata, vaid leian just positiivse poole, asjad,  millega sain hakkama. Miks ennast maha teha ja tunda süümepiinu? Pigem analüüsida, mis selleni viis ja kuidas edasi.

Veebruari alguses käisin reisil ja toitumine läks paigast ära. Õnneks sattus mu kätte biokeemik Jessie Inchauspé raamat „Glükoosirevolutsioon“,  mis muutis mu maailma ja toitumist. Lähtun nüüd sellest, et hoian oma veresuhkru tasakaalus – sain sealt väga häid nippe, kuidas seda teha, ja suudan selles ka järjepidev olla. Olen toitumise kohapealt see inimene, kes alustab suure hurraaga mõnda uut dieeti, aga kõik see, mis puudutab koguste kaalumist, kalorite vms lugemist, ei ole minu jaoks. Selle raamatu nõuanded seda ei eelda. Olen sellest nüüd lähtunud peaaegu kuu aega ja isegi kui kipun mõni päev rohkem või ebatervislikumalt sööma, siis tean, et suudan oma veresuhkrukõvera tasandada. See aga tähendab, et mul on rohkem energiat!

Mõtlesin veebruaris palju ka sellele, kuidas ikkagi meie harjumused ja elustiil mõjutavad meeleolu, efektiivsust, motivatsiooni jne. Olen selle kohta palju uurinud ning uurin veel, et teada saada, mida ma ise saan veel oma keha heaks teha, et olla heas vormis nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Siin tuleb mulle meelde hea mõte Julie Smithi raamatust „Miks keegi mulle seda varem ei ole öelnud?“: „Me saame oma tundeid mõjutada rohkem, kui arvame. Kui hakkame muutma seda, mida oma kehaga teeme, on sellel toime ajutegevusele, mis mõjutab omakorda tundeid, mida keha toodab. Me saame selle enda kasuks tööle panna.“

Veebruarikuu kõige olulisem taipamine oli see, et me võime emotsionaalselt kõikuda ühest äärmusest teise ja meid võivad mõjutada igasugused välised tegurid, aga me saame ikka olla samal ajal vaimselt tasakaalus. See on selline tunne, et seisad õues tormi käes, vihm või lumi peksab vastu nägu, tuul ulub… Ent sisimas on sul soe ja kindel olla. Kuigi väliselt on ebamugav, siis sa ikkagi seisad kahe jalaga maa peal ja see torm ei lükka sind ümber. Täpselt selline tunne oli mul veebruaris. Ja see on üks paganama hea tunne!

Kokkuvõte: ma ei olnud lõpuni järjepidev oma harjumustes, aga suutsin siiski kõiki järgida vähemalt 50%-l päevadest ning viit harjumust lausa kõikidel päevadel. All on täpsem ülevaade...

See kõik on protsess ja teekond ning ma ootan huviga, mida toob märts. Blogis ja Instagramis võtan märtsikuus ette ekraanivabaduse teema.

VEEBRUAR

Järgisin 100% järgmisi harjumusi:

• kaheksa tundi und,
• trenn (kokku 16 korda),
• alkoholivaba,
• nikotiinivaba,
• loome- ja õppimispäev iga nädal. 

Järgisin 90–99% päevadest järgmisi harjumusi:

• suu loputamine õliga,
• märkmiku täitmine,
• lugemine (lugesin läbi viis raamatut),
• vee joomine,
• vähem ostmist (koju tuli üks T-särk),
• ei uudiste lugemisele.

Järgisin 80–89% päevadest järgmisi harjumusi:

• jooga,

• vaimne praktika (katsetasin tänulikkuse harjutust ehk kirjutasin iga hommik märkmikusse kolm asja, mille eest tänulik olen),
• vitamiinide võtmine.

Järgisin 70–79% päevadest järgmist harjumust:

• valguslambi kasutamine.

Järgisin 60–69% päevadest järgmisi harjumusi:

• tervislik toit ja kogus,
• kofeiinivaba,
• õhtune unerituaal,
• täie tähelepanuga töötamine, pauside tegemine.

Järgisin 50–59% päevadest järgmisi harjumusi:

• vahelduvpaast,
• suhkruvaba,
• ekraanivaba aeg,
• e-kirjad, Messenger, Instagram jms ainult kolm korda päevas.