KUIDAS MA VABANESIN SUHKRUSÕLTUVUSEST?

Otsustasin 2020. aasta alguses, et teen suhkruga pausi, sest olin just kuulanud ühte Sarah Wilsoni raamatut, kus ta rääkis selle halvast mõjust kehale. Isegi n-ö looduslikud suhkrud (nt puuviljades) on teatud koguses liigsed, sest mõjutavad samuti meie emotsioone, üldist energiataset ja seega efektiivsust ning suhteid enda ja teistega. Ma ju teadsin seda ennegi, aga kuna ma ei tarbinud otseselt valget suhkrut ja ei söönud iga päev maiustusi, siis arvasin, et probleemi pole. Tegelikult see päris nii ei olnud.

Eks ma olin varemgi oma toidulaualt igasugused maiustused-saiakesed-koogid välja jätnud, kuid ainult teatud ajaks, näiteks seniks, kuni saavutasin eesmärgiks seatud kaalunumbri. Alustasin seegi kord hooga 8-nädalast suhkruvaba programmi, aga see lõppes sama hooga, sest tuli eriolukord ja ma hakkasin kodus küpsetama!

Uus tuhin tuli peale oktoobris. Olin lihtsalt nii väsinud sellest, et magus justkui kontrollib mind, tekitades igasuguseid isusid. Lisaks ajas mind närvi mõte, et rasedana ju võib. Ei või, rasedus pole mingi vabandus. Tegelikult peab sel ajal eriti hoolsalt jälgima, mida sa suhu paned, sest sellest sõltub paljuski su energiatase, meeleolu ja ka beebi tervis. Ega ma kogu aeg ka magusat ei tarbinud! Võisin vabalt paar päeva väga tervislikult süüa, kuid siis tuli väsimusehetk ja ma hakkasin seda kohe toiduga kompenseerima. Või sain mingi rõõmustava uudise, mida oli kindlasti vaja mõne hea koogi või saiakesega tähistada. See on muide meie kultuuriruumis nii sisse tallatud rada, et kui midagi tähistatakse, siis ikka koogiga! Aga miks mitte matkaga? Hea teega? Tervisliku ampsuga?

Võtsin siis uuesti ette Wilsoni raamatu „I quit Sugar – 8 weeks programm“ ja otsustasin, et teen selle programmi läbi. Õnneks tuli abikaasa Jalmar ka kampa, koos on ikka lihtsam selliseid asju ette võtta. Põhieesmärgiks oli saada kontroll selle üle, mida ma oma kehale annan. Esmalt oli aga oluline keha ära puhastada, et ma saaksin aru, mida ta päriselt tahab ja vajab. Võib-olla polegi see järjekordne saiake, vaid hoopis natuke rohkem und või vett?

Võin kohe ära öelda, et mingeid suhkruvõõrutusnähtusid mul ei olnud ja programmi mõju kestab siiani – mul ei esine enam kontrollimatut isu magusa järele. Praeguseks on möödas kolm kuud. Need, kes muretsevad nüüd, kas rasedana ikka tohib selliseid asju teha, siis jah, tohib, kui toitud teadlikult ja saad kõik vajalikud ained kätte. Selle väikese suhkrukoguse, mida meie keha vajab, saame kätte juba juurviljadest.

Pildid / - Leht silma ees

Lühike ülevaade Wilsoni programmist 

Programm kestab 8 nädalat, mille jooksul hakatakse suhkrutarbimist järk-järgult vähendama. Alguses jäetakse ära kõik lisatud suhkrud, siis ka puuviljad ja marjad. Umbes programmi keskel toimub täielik puhastumine, kus soovitatakse nädalaks ajaks jätta menüüst välja ka kohv, gluteen ja alkohol. Seda ainult sellepärast, et keha saaks kõigest puhkust ning hakkaks päriselt märku andma, mida tal vaja on.

Raamatust saab väga palju kasulikku infot: millised suhkrud on üldse olemas ja mida need meie kehaga teevad; kuidas lisada menüüsse tervislikud rasvad; kui palju peidetud suhkruid üks või teine toit päriselt sisaldab; kuidas tulla toime isudega ja keha puhastumisega; kuidas tulla toime teiste inimeste kahtluste ja eelarvamustega ja mida valida menüüst, kui lähed välja sööma; kuidas tulla toime libastumistega ja leida tasakaal.

Eriti tore on see, et iga nädal annab autor mitu retsepti. See viib tähelepanu kõrvale kõigest, mida ei saa süüa, ja paneb katsetama uusi asju! Idee ei ole nälgida ja tahtejõuga need nädalad vastu pidada. Eesmärk on saada teadlikumaks ja õppida ise kontrollima oma suhkrutarbimist.

Kui mul tekkis alguses magusaisu, siis sõin maitsestamata kohupiima koos kookoskoore ja mitmesuguste pähklite-seemnetega, maapähklivõid, 100% šokolaadi, jõin kookosvett jne. Raamatus antakse väga häid nippe maguisaisu puhuks! Minu üks suur lemmik oli ROHELINE SMUUTI! Vaata retsepti SIIT!

Pildid / - - Photo Dec 07, 13 56 21

 

Kuidas edasi?

Sain lahti söömasööstudest ja suudan tõesti kontrollida, kui palju magusat ma tarbin. Olen avastanud, et teen instinktiivselt juba teisi valikuid: kui kapis on näiteks kohuke ja paprika, siis võtan ilma mõtlemata paprika, sest tunnen, kuidas keha tahab värskust. Need mõned korrad, kui olen söönud kooki või saiakest, olen tundnud, et need ei anna mulle üldse energiat juurde ja tegu on ainult mingi emotsionaalse tunde rahuldamisega.

Praegu juhindun Wilsoni enda igapäevasest plaanist ja tarbin 1–2 puuvilja päevas, tavaliselt selliseid madala fruktoosisisaldusega asju nagu marjad, kiivi, pirn, greip, apelsin. Lisaks jälgin, et toidu suhkrusisaldus, mida ostan, oleks 3–6 grammi 100 grammi kohta.

Kindlasti ei ole uus olukord tekkinud ainult tänu sellele programmile. See on seotud väga paljude tegurite ja muudatustega, mis ma olen viimase kahe aasta jooksul teinud: kvaliteetne 8-tunnine ööuni, küllaldane igapäevane liikumine, tervislik toitumine, stressivaba elu ehk planeerimine ning töö ja puhkuse tasakaalustamine.

Kui tahad samuti alustada suhkruvaba elu – või pigem ütleksin, et jõuda kontrollini suhkru tarbimise üle –, siis soovitan alustada sellest raamatust. Nii saad kõigepealt ära kaardistada, mis olukorras su keha on, ja loed ka palju huvitavat suhkrute kohta. Kindlasti on selliseid raamatuid ja programme veel, nii et uuri, katseta ja leia enda jaoks kõige parem viis.

Julgustuseks võin öelda, et kuigi muutused ei tule üleöö ja protsess võib olla pikk ning nõuda palju enesedistsipliini, on see võimalik, kui tahe on olemas. Hoia meel positiivne ja tee endale selgeks, miks sa üldse tahad seda teha!